Ülestähendusi põranda alt

Olla omaenda mõtete ori on juhtmeid krussi keerav ettekujutlus. Sellesse võib uppuda, seda võib eitada ja eemale tõugata, kuid kõik see on ju pelgalt enesepettus. Mitte kunagi ei teki ühelgi inimesel võimalust elada kellegi teise reaalsuses, peale iseenda. Ja niiviisi me kõik omaenda mõtete päitseisse igavesti takerdumegi.

Mida tähendab uskumus, et hoiad enese ja oma mõtete üle täielikku kontrolli, kui elu ja mõttemaailm pidevalt vastaspidist tõestavad? Kas tegemist on liigse enesekriitilisusega, mis ei lase inimesel tõeliselt hea olla? Ülim eneseteadlikkus tundub olevat suurim proovikivi sel teel.

Koormavalt magushapu on vahtida tõtt selle kohutava peategelasega – sest ta on oma loomult nii kuradi inimlik. Ühel hetkel tunned, et temas puudub igasugune ratsionaalsusekübeke, kuid järsku ütleb ta midagi, mis kogu ta olukorra hästi ära raamistab ja hetkeks tunned lugejana, nagu vaataks peeglisse. Magusalt rõve tunne.
Samas sätestavad sellised hetked meie põrandaaluse põlastavast, egoistlikust ja ülbest misantroobist hetkega kõige inimlikuma karakteri üldse. Iga moment - enesepetmistest karmi aususeni - on toorelt inimlik, hoolimata sellest, kas ta on (objektiivne või subjektiivne) tõde või mitte.

Usun, et inimene tõesti võib tahta endale teadlikult halba, hüpates pea ees omaenda lollustesse, ainuüksi eesmärgiga, et vabastada end mõtteka tahtmise kohusetundest. Selline vaimuharjutus teeb küll meile ilmselt kahju, (nagu peategelane ka nendib) kuid sellest kahjust õpibki inimene kõige rohkem ja säilitab selles hingetormis meie isiksuse ja individuaalsuse.
Säherdased mõttevälgatused, mis sellesse imeliselt sõnaokselisse struktuuri on põimitud, põrgatavad iga uue lehega peas painavalt närivaid küsimusi.

Ma ju ei soovi temaga samastuda, aga samas oleks ignorantne minust eitada neid sügavalt ühiseid inimlikke jooni, mis mind selle tegelasega paratamatult seovad.
Kas ma siis tõesti funktsioneerin samamoodi, lihtsalt erinevates kontekstides ja erinevate äärmustega, kui tema? Pole aimugi.
Ignorantsus tõesti on õnnis.

Talletan enda esimese arvustuse (ülestähenduste?) lõppu ka meeldejäävaimad ja südant-torkivaimad lõigud, et saaksin meeldetuletusena nende juurde tagasi tulla:

Peamine kannataja olin muidugi mina ise, sest ma olin täiesti teadlik oma rumala tigeduse jälkusest ja madalusest, ent ei suutnud samal ajal ennast kuidagi pidurdada.

Ma harrastan mõtlemist, järelikult toob iga esmane põhjus kohe kaasa teise, veel esmasema, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Sest selline on iga teadvuse ja mõtlemise olemus.

Jah, mis teha, kui iga targa inimese otsene ja ainus kutsumus on lobisemine, teadlik tühi töö ja vaimunärimine?

Oh, kui mu mittemidagitegemine tuleneks ainult puhtast laiskusest! Jumaluke, kuidas ma siis küll endast lugu peaksin!

Ma liialdan ju alati, ja see veabki mind viltu – aga muide, “muide, küllap ta ikka tuleb” - see oli refrään, millega kõik mu tookordsed arutlused lõppesid. – “Ta tuleb, tingimata tuleb! Kui mitte täna, siis homme, aga kindlasti otsib ta mind üles!” Niisugune on ju kõigi nende puhaste hingede neetud romantilisus!