Arc de Triomphe

jessas, mis teos

ei mäleta, mil viimati raamatut lugedes pisar silma tuli, aga üks kindel koht selles raamatus minuga seda ootamatul kombel suutis teha
mitte et see raamat jõle-humanistlikult mu hatuseid hingenööre iga kahe lehe tagant ei rebiks, aga see pisarakiskuja-hetk oli just pigem veidralt elukinnitav ja imeilus oma traagikas.

iseenesest jõle hea tunne, et mingi sisukama romaani enne Ülestähenduste lavastust vahele sain, loodetavasti on kogemus sellevõrra värskem

keeruline on oma laiali valgunud mõtteid siia struktureerida, ehk ma jätangi selle tegemata ja jätan need lugemise vältel üles kirjutatud mõtted mõnele teisele päevale - kellelegi minuga sama nõdrameelsele, kes on valmis seda suppi maitsma
sain ka uue lemmiklõigu siit raamatust, mis väga korda läks ja mille juurde kahtlemata korduvalt tagasi tulen, kui soov enda hinge torkida või taaskord ellu äratada

“Ma tahtsin just... teisiti elama hakata...”

“Armastus ei ole kaupmees, kes oma kapitalimahutused tagasi tahab saada. Ja fantaasial on ükspuha, on need naelad kullast, raudplekist või hoopis roostesed. Kuhu ta kinni jääb, sinna ta jääb.”
- Sa räägid liiga palju.

“Mingi resonants, kauge kaja, viimase lootuse piirilt. Mida ma lootsin? Mis tabas mind nii äkki, sel nõrkuse tunnil? Mis lõikas jaheda skalpelliga just sealt midagi läbi, kus minu teada pidid musklid terved ja tugevad olema? Kas lootus oli ikka veel elus? — vastsena peitu pugenud, nukuna talveunne suikunud? Kas ma, end pettes, ikka veel ootan?”

a little, just a little bit everyday with someone new