Arc de Triomphe
Ratings2
Average rating4.5
15
Ratings2
Average rating4.5
The evocative story of a man without a country, Arch of Triumph is a World War II–era classic from the author of All Quiet on the Western Front.
It is 1939. Despite a law banning him from performing surgery, Ravic—a German doctor and refugee living in Paris—has been treating some of the city’s most elite citizens for two years on the behalf of two less-than-skillful French physicians.
Forbidden to return to his own country, and dodging the everyday dangers of jail and deportation, Ravic manages to hang on—all the while searching for the Nazi who tortured him back in Germany. And though he’s given up on the possibility of love, life has a curious way of taking a turn for the romantic, even during the worst of times.
“The world has a great writer in Erich Maria Remarque. He is a craftsman of unquestionably first rank, a man who can bend language to his will. Whether he writes of men or of inanimate nature, his touch is sensitive, firm, and sure.”—The New York Times Book Review
Reviews with the most likes.
jessas, mis teos
ei mäleta, mil viimati raamatut lugedes pisar silma tuli, aga üks kindel koht selles raamatus minuga seda ootamatul kombel suutis teha
mitte et see raamat jõle-humanistlikult mu hatuseid hingenööre iga kahe lehe tagant ei rebiks, aga see pisarakiskuja-hetk oli just pigem veidralt elukinnitav ja imeilus oma traagikas.
iseenesest jõle hea tunne, et mingi sisukama romaani enne Ülestähenduste lavastust vahele sain, loodetavasti on kogemus sellevõrra värskem
keeruline on oma laiali valgunud mõtteid siia struktureerida, ehk ma jätangi selle tegemata ja jätan need lugemise vältel üles kirjutatud mõtted mõnele teisele päevale - kellelegi minuga sama nõdrameelsele, kes on valmis seda suppi maitsma
sain ka uue lemmiklõigu siit raamatust, mis väga korda läks ja mille juurde kahtlemata korduvalt tagasi tulen, kui soov enda hinge torkida või taaskord ellu äratada
“Ma tahtsin just... teisiti elama hakata...”
“Armastus ei ole kaupmees, kes oma kapitalimahutused tagasi tahab saada. Ja fantaasial on ükspuha, on need naelad kullast, raudplekist või hoopis roostesed. Kuhu ta kinni jääb, sinna ta jääb.”
- Sa räägid liiga palju.
“Mingi resonants, kauge kaja, viimase lootuse piirilt. Mida ma lootsin? Mis tabas mind nii äkki, sel nõrkuse tunnil? Mis lõikas jaheda skalpelliga just sealt midagi läbi, kus minu teada pidid musklid terved ja tugevad olema? Kas lootus oli ikka veel elus? — vastsena peitu pugenud, nukuna talveunne suikunud? Kas ma, end pettes, ikka veel ootan?”
a little, just a little bit everyday with someone new
